Comic Con week!!

Esmaspäeval oli päris nukker oma asju pakkida ja tuba tühjaks teha. Tekkis juba selline tunne, et peabki ära minema ja üldse ei tahtnud kohe. Õnneks see oli ainult üheks ööks. Peale tööd sõitsin siis PB’le sõprade poole ööseks. Lõpuks liikusime aga ühega neist Carmel Valleysse, mis on põhja pool ning rikkurite koht põhimõtteliselt. Seal olid mingi veidrikud vennad koos. Aga see villa, kus me viibisime tundus väga kena olevat, olenemata sellest, et pimedas midagi ei näinud. Me siis istusime külalistemajas, mis oli sama suur kui maja, kus hetkel elan. See ütleb nii mõndagi. Pärast istusime ka väljas lõkke ääres ning üritasime endale transporti koju leida.Õnneks lõpuks jõudsime kuidagi ka koju.
Arvasin, et selle istumise pärast on teisipäeval raske tööl olla, aga polnudki nii hull. Olin lihtsalt tsipa aeglasem, aga muud viga polnudki. Kolmapäeval oli mul vaba päev ning selle veetsin muidugi PB rannas ära kõrbedes. Ma oskan seda juba päris hästi. Pärast ootasin Evelini ka ära ning liikusime siis teiste tüdrukute juurde, kes seal siis elavad. Kahju oli see, et pidin neljapäeval hommikul kell seitse tööl olema, sellepärast pidin ka juba pool üksteist kodu poole liikuma hakkama. See oli just siis kui olin vesipiibust ja õlust sooja sisse saanud ja ei tahtnud enam minna. 
Nejalpäeval pärast tööd sain ühe saksa kutiga tuttavaks, kes on siin viibinud ainult nädala. Ma olin talle peaaegu nagu kohalik juba, sest näitasin talle linna. Almost local.. lol. Aga ütleme nii, et neljapäeval oli liiklus kesklinnas juba päris jube, sest siin on ju COMIC CON!!
Reedel läksingi seda kaema. Superäge!!! Kõigepealt jalutasin üksinda paar tundi ringi. Rahvast oli meeletult, kogu üritus toimub ka nii suurel alal. Ma muidugi Convention Centerisse sisse ei saanud, kuna piletit pole, aga väljas ringi jalutamine oli ka piisavalt põnev juba. Vähemalt iga teine inimene oli kostüümis, enamustele ei oska ma nimegi anda. Pärast jalutasin uuesti seal ringi ning see oli ikka täiega lahe. Seal jagati palju tasuta stuffi ka, aga see oleks tähendanud ka pikas järjekorras ootamist. Seda me ei viitsinud teha. 
Pärast kui bussipeatuse poole liikuma hakkasin, siis üks tüüp kaelkirjaku kostüümis peatas mu ning hakkas mingeid komplimente tegema. Naljaks on see, et ma nalja pärast andsin ka oma numbri, seda numbrit niikuinii kauaks pole enam, ning see tüüp saatis sõnumi täna, mis oli pool eesti keeles. Naljakas värk ikka.
Kogu selle suure ürituse pärast on töö juures päris igav ka. Rahvast palju ei käi ning enamus turistid on Comic Conil. Õnneks kuus ja pool tundi chillida töö juures pole hullu. Eriti kui supervisor on läinud, siis on hiirtel pidu seal. 
Natukene huvitavat infot ka. Leidub turiste, kes isegi teavad Eestist midagi või siis neil on tuttavad, kes on kuidagi Eestiga seotud. Osad neist on käinud näiteks Balti kruiisil ning sellega seoses külastanud ka Tallinnat. 
Teine tore asi, mida olen üritanud teha, on see, et ma räägin päris palju Eestist ja ilusast loodusest ja nii. Muidugi kõik uurivad selle järgi, kuna see on midagi uut. Aga paljud ütlevad, et tahaks kindlasti külastama tulla. Eks sõnad ja teod ei jookse alati kokku, aga vähemalt äratan inimestes huvi Eesti vastu. See on ka midagi. Ning siinsete inimeste jaoks on Eesti ilm vapustav. 
Sellega mu nädalane update lõppebki. Aga tahtsin ka meelde tuletada, et võite alati küsimusi küsida. Ning siis saan järgmises postituses neile vastata või midagi. Vahest on mul tunne, et ma peaks nagu veel midagi rääkima, aga tihti ununeb või ei tule selle pealegi. Seega.. küsige küsimusi, kas siin kommentaarides või siis võtke ühendust Facebookis. See ya!

Esimene töönädal

Esmaspäev oli esimene tööpäev. Enamus tööpäevast pidin särke voltima ja kaubaga tutvuma ning vajadusel aitama asju teisele korrusele tassima või sealt alla. Nägin ka enamus töötajad päeva jooksul juba ära. Meie poes on 8 töötajat kokku. Pood on siis suveniiri pood põhimõtteliselt. Nad müüvad riideid, rannatarbeid, suveniire ning rendivad ka rattaid. Mul on nii mõnelegi asjale silm peale jäänud, mida tahaks osta juba.
Teisipäev oli ainuke vaba päev nädalast ning sel päeval sai kolmandat korda Balboa pargis käidud. Lõpuks sai mindud sellisel ajal kui botaanika aed lahti oli. See oli päris lahe, kuigi oleks võinud rohkem lilli olla. Enamus lilled oli orhideed seal. Tahtsime ka jaapani aias käia, kuid sellele oli pilet peale pandud, seega ei tahtnud raha kulutada. Aia tagant piiludes paistis väga ilus koht. Kuna kõht läks tühjaks siis seekord otsustasime minna sushit sööma. Point Lomas on selline koht nagu Kyoto Sushi ning seal on alati enamus sushid 50% all. Seal oli lihtsalt kõige parem sushi, mida olen kunagi saanud. Sorry, aga Sushi Tigeri oma jääb tõesti kahjuks alla.
Järgmised kolm päeva pidin tööle minema poole seitsmeks juba. Sellepärast pidin ärkama juba pool viis ning sain kolm ööd järjest ainult neli tundi und. Polnud tegelikult nii jube. Kella üheksaks, kui pood avati, sain kuidagi moodi ärkvele. Hommikuse vahetuse boonuseks on see, et saab peale tööd midagi teha veel. Töö ise on omamoodi lahe ning töökaaslased on päris toredad.
Kolmapäeval peale tööd läksin Pacificule vesipiipu tegema. Tüdrukud ostsid selle endale ning see tuli kindlasti ära proovida. Neljapäeval külastasin Imperial Beachi, mis on selline rahulikum rand. Võtsime jäätist ning kõndisime sadamasillal. Seal oli väga palju kalapüüdjad. Nii mõnus oli peale tööd seal lõõgastuda. Pärast seda läksime kinno. Vaatasime uus filmi “Sex Tape”, mis oli päris naljaks film. Reedel läksin uuesti kinno. Seekord vaatsin “Dawn of the Planet of the Apes” 3D-s. Siinsed prillid on palju mugavamad ja näevad ka lahedamad välja. Pärast filmi otsisime kohta, kuhu sööma minna ning leidsime koha nimega Denny’s, mis on väga populaarne siin. Seda on USAs igalpool. 
Eile ja täna oli mul päevane vahetus, seega töö kõrvalt palju ei ole jõudnud midagi teha. Eile küll käisin korra Pacificul, aga jõudsin päris vara koju ikkagi. Kui mäletate seda pilti, mis ma neljanda juuli puhul tegin, siis seal on see üks tüüp, kelle lipuga me pilti tegime. See tüüp leidis mind kuidagi üles ning võttis ühendust ning kutsus bonfire‘le, aga kahjuks lõppkokkuvõttes see lõpuks ei toimunduki, seega sellepärast saingi üsna vara koju. Aga ma sain PB’l proovida ice cream sandwich’i, mis on siis nagu jäätis kahe küpsise vahel. Superhea ja toitev asi!
Täna on lõpuks aega ka natukene kodus olla peale tööd. See nädal olen rohkem kodus ainult riideid vahetamas käinud ja magamas. Täna aga pean oma toa korda tegema ja asjad ära pakkima, kuna teisipäeval tuleb majaomanik siia ning seega peab minu asjad ära peitma ning ma ei tohi siin sel päeval viibida. Lupita ei taha, et omanik üüri tõstaks ning ma olen ju siin ainult paar kuud veel. Seega oleks nõme kui minu pärast peaks rohkem üüri maksma. 
Kuigi viimased kaks päeva tööl olid natukene igavad, siis see on ikkagi parem kui tulla Eestisse tagasi. Nüüd, kus on palju toimetamist, siis on väga hea ja mõnus siin olla. Vabam tunne on ning pole enam seda häälekest peas, et peab töö leidma. Saab lõpuks rahulikult hingata. Aga järgmine nädal on mul kaks vaba päeva isegi ning eks näeb, mis siis toimuma hakkab 😉

I got a job and this means staying in paradise few months more!!!!

Hell yeah!! Ei tahtnud enne uut postitust teha kui pole tööd leidnud. Ei ole just tore kirjutada seda, et mul on ainult viis päeva jäänud tööd otsida ning milline masendus selle mitte leidmisest võib tekkida. Aga alustame algusest 😉
Eelmisel pühapäeval läksin Evelini poole “basseini” äärde päevitama. See bassein oli üliväike, aga piisav jahutamiseks. Lisaks suutsin ma korralikult ära põleda. Pärast päevitamist liikusin Point Lomale, kus sai söömas käidud kohas nimega Tender Greens. Sealne toidukogus on täpselt paras ning kogu kraam on värske. Sõin sealt Backyard Marinated Steak‘i kartulipudru ning kitsejuustu-pähkli salatiga. Megahea toit. Pärast seda liikusime Sunset Cliffile, mis oli seal lähedal. See on kõige ilusam koht üldse. Kuulata ookeanimühinat, vaadata päikeseloojangut ning juua õlut – super!! Päikeseloojanguga on see lahe, et sa reaalselt näed siin, kuidas päike ookeanisse sukeldub. Ei ole nii nagu Eestis, et ootad tunde, et lõpuks loojuks. Lisaks sellele oli pühapäeval ideaalne päikeseloojang ehk pilvi ei olnud üldse. Tavaliselt on kiht pilvi ees. Koju sõitmiseks pidi kõigepealt üle mäe sõitma ning mäe otsas avanes teine imeline vaade. Selja taha vaadetes nägi ookeani ja ilusat loodust ning ette vaadates nägi tuledes kesklinna. Põhiliselt ei suutnud otsustada, kummale poole vaadata.

Esmaspäeval käisin lõpuks esimesel tööintervjuul restoranis. Tundus, et läks hästi, aga ilmselgelt mitte piisavalt hästi, kuna mind sinna lõpuks ei palgatud ikkagi. Raske oli tegelikult seal olla, kuna mu kleidil on õmblus kõhu peal ning see aina kõrvetas mu ära põlenud kõhtu. Umbes kuue aeg viidi mind Balboa parki, kus on palju muuseumid, Jaapani aed, botaanikaaed ning ilus park. Aga kuna millegi pärast suletakse kõik kohad seal nelja-viie aeg, siis otsustati mulle hoopis La Jollat näidata, mis on nagu megailus koht. Sai hülgesid nähtud ning teine õhtu uuesti päikeseloojangut. Seekord oli pilvi päris palju, aga megailus oli see ikkagi. Pärast päikeseloojangut otsisime üles restorani, kust tuli enne imehea lõhn. Selleks osutus mingisugune Itaalia restoran. Võtsime merekarbid punase veini kastmes ja flatbread seentega. Flatbread on põhiliseks nagu pitsa, aga põhjaks on lavaši taoline asi. Imehea!!!

Järgmised kaks päeva käisin Pacificul rannas. Kuna kolmapäeval sai kuu aega täis siin olla, siis võtsime ka natukene juua tüdrukute pool. Sellepärast sain ainult mõned tunnid normaalselt magada, aga otsustasin olenemata kehvast enesetundest ikkagi neljapäeval Coronadole teistega kaasa minna. Evelinil oli seal intervjuu mingi suveniiri poega, aga kuna tal on juba kaks tööd, siis sokutas ta mind sinna intervjuule. Ning suured tänud talle!!! Sinna ma tööle saingi!! Yeei! Pärast intervjuud läksime sinna samasse randa peesitama. Muidu oli kõik super, aga liivane. Liiva oli lihtsalt igal pool. Siiani on mul toas liiva igal pool. 

Laupäeval sai niisama passimisest kõrini ning läksime Pacificule ennast lõdvaks laskma. Päris tore oli ning saime kokku ka mõne mereväe kutiga, keda ma isegi mäletasin sealt peolt, kus ma käisin. Sai nendega natukene rohkem tuttavaks ning nad on väga toredad tüübid tegelikult. 

Tänane päev on lebotades läinud. Kuna täna oli jalgpalli finaal ning see on päris suur ikkagi, siis osustasin ka seda jälgida. See oli täiega põnev mäng, poleks uskunudki. Pole kunagi enne eriti huvitanud, aga täna oli selline ekstaas sees kohe. Ning sain täna ka selle kaua oodatud kõne, et mind tahetakse homme tööle. Homme on siis treeningpäev, aga siin tähendab see ikkagi seda, et mu paberid saavad korda ning töö on mul olemas. Selline uudis tegi päeva täiuslikuks kohe. Muidu mul oli aega reedeni tööd otsida ja kui poleks leidnud, siis oleks peagi Eesti poole lennanud. Õnneks te ei pea mind veel Eestis paar kuud nägema 😉

4th of July

Terve nädal on töö otsimisele kulunud. Nõme on see, et pikk nädalavahetus ka. Sellepärast ei saa kolm päeva tööd otsida põhimõtteliselt. Samas on neljanda juuli püha päris lahe ning põhjus välja minna ja midagi huvitavat teha. Tänaval oli iga teine inimene USA lipuvärvides riides ning seda rahvast ranna ääres oli ikka meeletult.
Kõik tööpäevad ma põhiliselt olin Craigslistis ja mitu tundi ka väljas kohapeal käisin tööd otsimas. Esmaspäeval käisin veel ka niisama trolliga sõitmas. Võtsime Eveliniga sinise trolli ning lihtsalt sõitsime Mehhiko piiri juurde. Ostsime jäätist ja tulime tagasi. Tahtsime lihtsalt näha, mis lõuna pool on. 
Teisipäeval käisin Ocean Beachil, kus võtsime pilvi. Vahva asi oli see, et kui ma bussi pealt maha tulin, siis koos minuga tuli maha üks majapeol osalejatest. See on kummaline näha kuskil suvaliselt tuttavat nägu. Siiamaani ei ole tuttavaid nägusid kohanud ning kuna väga palju rahvast siin ei tea ka, siis poleks isegi oodanud tuttavat nägu kohata. Kolmapäeval nägin tänaval lahedat meest, kes jalutas oma väikese koera ja korraliku seaga ringi. 
Neljapäeval tuli selle töö pideva otsimise ja mitteleidmise peale päris suur masendus peale. Sellepärast olin nõus ka reede hommikul matkama minema, et eha natukene midagi teistsugust. Seekord läksime väiksema mäe peale, mis lõppkokkuvõttes oli ainult paar kilomeetrit lühem kui eelmine. Selle mäe nimi oli Cowles Mountain. Kuna meid võttis peale Lupita sõbranna ning tal oli 16 aastane tütar ja tema boyfriend kaasas, siis me läksime mäkke natukene aeglasemalt, kui muidu. Nad olid esimest korda matkamas ja väsisid päris kiiresti ära. Süüdi on selles muidugi ka päike, sest see tõusis juba poole kuuest. Kogu teekonna pikkus oli 8,3 km ning võttis aega kaks ja pool tundi (koos otsa peal puhkamise ja pildistamisega). Mäetippu oli tulnud üks tore mees ameerika lipuga. Õnneks sai temaga pilte teha ning nii tore oli kõigile soovida ilusat neljandat juulit. Mäe kõrgus on umbes 450m. 

Pärast matkamist sain tsipa puhata ja siis sõitsin juba Pacificule, kuhu meid, Eesti tüdrukuid, oli kutsutud merejalaväelaste peole. Väga lahedad inimesed olid seal. Kuna me kõik korraga sinna ei jõudnud, siis ootasime seal ka teisi ja kui nad jõudsid, siis läksime ranna äärde jalutama. 
Vahepeal liikusime majja tagasi ja siis uuesti randa, et näha kesklinna ilutulestikku. Selline uus-aasta tunne tuli peale. Igal pool lastakse ilutulestikku ja kõik kogunevad kokku, et seda näha. Huvitav oli see, et kesklinnas lasti neljast kohast täpselt samasugust ilutulestikku. Päris kena oli, kuigi need jäid natukene kaugele ikkagi. Kui pildilt vaadata, siis kesklinn on täpselt selle väikese tüdruku(esiplaanil) kohal.
Maja juurde lõpuks tagasi jõudes läksime osadega ka katusele, kuhu sai vannitoa akna kaudu. Inimesed ootasid seal veel Sea Worldi ilutulestikku, mida lastakse igal õhtul tegelikult. See oli täiega kena ning lähemal ka, mis tegi selle veel kenamaks. Katusele jäin ma kohe mitmeks tunniks jutustama ja vaadet nautima ning oleks sinna vist hommikuni jäänud, kui vahepeal poleks mingit mürglit allkorrusel toimunud, mille peale pidi keegi kõrgem ülemus kohale tulema. 
Hommikul vara sai sõidetud baasi, kuna mind ei viitsitud mu kauge elukoha pärast koju sõidutada. Aga see eest nägin baasi ära, mis on pigem naabruskond või midagi sellist. Igas ühetoalises “korteris” elab kaks tüüpi. Tehniliselt ei tohiks võõrad nendes korterites viibida, seega viidi mind hommikul üheksa aeg koju, kuna teine toakaaslane pidi iga hetk tagasi jõudma. 
Peaks vist mainima ka seda, et tööd on ikka päris raske saada. Näiteks läksin ühes kohas lihtsalt sisse ja sain kohe manageriga rääkida. Kõik tundus päris hea ja lootust juba oli ning kaks päeva hiljem käisin uuesti seal, et uurida, kas saan siis tööd. Mis aga välja tuli, oli hoopis see, et nad olid just mitu hostessi palganud. Aga alla ma ei anna, kuna ei taha siit lahkuda nii vara. Nii et hoidke kõik meeletult pöialt mulle, et ma peagi töö saaksin. Hea oleks kui tuleval nädalal juba.