Peaaegu kolm nädalat filmis juba

Aeg läheb ikka megakiiresti. Juba kaks nädalat möödas ja ma ei olegi suutnud vahepeal postistust valmis teha. Eelmine nädal alustasin, aga siis olin nii väsinud matkamisest, et lõpuks jäi ikkagi pooleli. Hoiatan ette ka, et postitus tuli sellise pika vahe tõttu natukene pikem ka. Kõik pildid ei ole minu tehtud. Osad pildid on Laura tehtud ja osad Evelini.
Esimese nädalavahetuse veetsin ma kodus puhates ja lõõgastudes, samaaeg lehitsedes Craigslisti ja kirju saates. Anette ja Kairi käisid ka läbi ning lasid ka ennast vahelduseks vabaks, kuna olid päev otsa enda naabruskonnas ringi käinud ja tööd otsinud. Ning pühapäeval kui toakaaslane(Lupita) tagasi jõudis Mehhikost, siis läksime temaga The Old Spaghetti Factorysse sööma. Ülihea toit ning mulle meeldib see stiil, et prae juurde käib automaatselt salat või supp ja magustoit(jäätis). Lisaks on igas restoranis see komme, et veeklaas on alati täidetud.
Uuel nädala esmaspäeval sain ka teiste tüdrukutega kokku. Läksime sushit sööma ning meiega liitus sinna ka üks läti tüdrukutest. Läti tüdrukud andsid alla ning üks neist sõitis koju tagasi juba. Pärast sushit läksime Balboa parki veini jooma. Mõnus chill oli, iga natukese aja tagant ei saanud midagi rääkida, kuna lennuk sõitis jälle pea kohalt üle ning lõpetasime oma istumise sellepärast, et meie ümber hakkasid juba kastjad tööle ning kartsime, et peagi ilmub üks meie keskelt välja. Muidugi vein sai ka otsa 😉
Kolmapäeval saime uue tüdrukuga tuttavaks, kellega suundusime kohe randa, kus teised eestlased ootasid. Kuna ma olin ainuke kesklinnas veel, siis näitasin uuele tüdrukule kohe sõidusüsteemid ära. Evelin oli muidugi nii tark, et võttis juba enne randa minekut paar tundi päikest ja päikesekreemi pani peale pärast ära põlemist. Peale väikest päevitamist rannas käisime poes õllede järgi ja otsisime varjulise koha ranna lähedale. Selleks osutus pingitagune. Peaks vist mainima, et mulle hakkas õlu meeldima isegi. Ehk asi on kliimas?!
Lõpuks liikusime In’n’out burgeri poole, kus pidid parimad burgerid olema. Ma isiklikult ei ütleks, et parim, mis saanud, aga ega midagi paha ka ei olnud. Päris hea oli. Selles burgerikohas pakutakse muide ainult kolm kuni neli erinevat burgerit üldse. Randa tagasi minnes saime Evelini hostiga kokku, kellega suundusime baari. Sain tänu teise tüdruku passile sisse. Teised said pärast niisama sisse. Jõime õlut ning tutvusime siis hostiga, kes on täiega palju ringi reisinud ja põhimõtteliselt igal pool Euroopas, muidugi välja arvatud Eesti. 
Eesti tüdrukud
Neljapäeval käisin lõpuks SSN kontroris ära, kus taotlesin endale numbri ja kaardi, millega on mul siis õigus siin töötada. Pärast seda läksime Eveliniga nachosid sööma, kuna tal oli kõht meeletult tühi.
Laupäeval läksime matkama koos Laura, Lupita, tagumise naabri ja tema tütrega. Start oli hommikul vara, jõudsime umbes pool seitse sinna. Kuigi oleks pidanud isegi tsipa varem jõudma, kuna läks liiga palavaks kätte ära ikkagi. Matkasime siis Woodsoni mäes, mille raja tipus on kuulus “kartulikrõpsu kivi”. Kogu teekond oli natukene üle 11 kilomeetrit ning võttis aega üle kolme tunni (sisse arvestatud kivil puhkamine ja pildistamine) ning kogu tõus oli umbes 800 m kõrgusele(ma ei ole 100% kindel selles). Kuna ma ei olnud jooksmas paar nädalat käinud, siis oli ikka päris raske mäetippu saada. Lisaks õhku jäi järjest vähemaks. Üles me läksime mingi kaks tundi ja alla tulime tunniga kui sedagi. Lähen kindlasti veel sinna. Pealegi, see on peaaegu nädala trenni eest juba. Minu tagumik valutas sellest vähemalt nädala. 
Vaade ülevalt kivi juurest
Potato Chip Rock
Poway järv
Uuel esmaspäeval oli meil tüdrukutega plaan siis oma jaanipäeva tähistada. Selleks liikusime randa, aga kuna sinna sõitmine võtab meeletult palju aega ja meil läks kesklinnas ka veel aega, siis jõudsime sinna alles kell üheksa. Meie grillimine ebaõnnestus sajaga ning saime liha tänu sellele, et Silja surfikutist sõber aitas meil selle vähemalt kuidagigi tööle saada. Sellist jaanipäeva tunnet ei tulnud, aga omamoodi lahe üritus oli ikkagi. Kuigi meeleult külm oli tuule käes istuda ning järgmiseks päevaks tõmbas kurgu ka imelikuks ära sellepärast. 
Ocean Beachil
Ülejäänud töönädala võtsin rahulikult, kuna vaikselt tuli siuke masendus peale, et tööd ei ole leidnud ja mu keha annab ka tunda, et talle jõudis vist kohale, et me oleme pikemat aega täiesti teises kliimas. Seega hommikud veetsin craigslisti seltsis ja poolest päevast läksin kas avaldusi täitma, tööd otsima poodidesse või siis vähemalt niisamagi jalutama. Kolmapäeval käisin ka Ocean Beachi Farmers Marketil, kus saab siis kohalike omatoodangut. Kuna kõik on naturaalne, siis muidugi ka kallim värk. Ei olnud eriti suur turg ning tegin ringi peale ja ostsin endale maasikaid ja ühed küpsised prooviks. Maasikad olid ikka täiega head ja parajalt magusad. 

Käisin enda naabruskonnas ringi

Seaport Village
Neljapäeval juhtus ka üks lahe seik, kus ma läksin Seaport Village’i The Fish Market restorani avaldust täitma. nimelt täitsin seal avaldust ning siis tuli mingi vanem mees baarileti tagant minuga rääkima, et kas kandideerin ja vajan soovitust tema poolt. Tahtis lõpuks, et ma koos temaga jooksin ka. Kuna müra ümberringi oli nii suur, siis täitsin lõpuks tema kõrval seda avaldust ning kokk tegi mulle special kokteili, kus polnud alkot, kuna ta ei tohi mulle pakkuda. Aga see oli imehea. Lugu lõppes sellega, et see mees on mingi rikas ning käib suht tihti seal söömas ning lõpuks käskis mul ka midagi tellida. Seega sain tasuta California Roll sushit süüa, mis oli muide ka superhea. Kuna kell hakkas kukkuma ja pidin avalduse ära andma, siis sinna see kahjuks jäigi ning ma ei tea, kas ta lõpuks soovitas mind juhtidele või ei, aga sellised üksikud kihvtid seigad kohalikega teevad päeva kohe palju rõõmsamaks. 
Reedel sain ma motikaga sõita. Mitte küll päris ise, aga lahe oli ikkagi. Lupita tahtis harjutada seda, et kuidas on sõita, kui keegi tal taga istub ning samas ta tahtis ka hullult Oreo küpsiseid. Kui mul oleks load ja sõita oskaks, siis ta annaks mulle sellega sõita ka, kui ta auto tagasi saab. 
Laupäeval toimus Ocean Beachil tänavalaat. See oli põhimõttelist nagu eesti laatki, kuid tundus palju suurem olevat ning seal oli ka viis lava, kus bändid esinesid. Ega ma eriti palju seal ringi ei käinudki ning bändid jäid ka kuulamata, keda olin hommikul otsustanud kuulama minna. Selle asemel läksime me lõpuks hoopis majapeole. See pidu oli reaalselt nagu film. No muidugi pidu hakkas mingi poolest päevast pihta juba, mina ja Evelin jõudsime sinna mingi kell neli ehk. Põhimõtteliselt mitte kellegi nimi mulle meelde ei jäänud, aga kõik olid nii lahedad ja huvitavad inimesed. Muidugi enamus neist olid nagu umbes kolmekümnesed ka. Näiteks majaomanik, kes tundus veelgi vanem, töötab ise keemikuna. Enamus inimesed hakkasid juba ära minema mingi peale kaheksat ning meie eesti tüdrukud olime viimased, kes sealt ära läksid ja see oli suht keskööl. Üks tüüp, Nathan, toimetas meid kõiki Pacificule, kus elavad kolm meie tüdrukut. Saime sinna öömaja, kuna esimesed bussid hakkasid liikuma alles hommikul kell seitse. Lõbutsesime seal veel edasi, kuna meie jaoks oli vara veel magama minna. Eestis ju tavaliselt hakatakse kesköö paiku alles välja minema. Superlahe päev ja õhtu oli! Ning inimesed ümberringi on megalahedad. Igalpool üldse on inimesed nii sõbralikud ja toredad. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s