Peaaegu kolm nädalat filmis juba

Aeg läheb ikka megakiiresti. Juba kaks nädalat möödas ja ma ei olegi suutnud vahepeal postistust valmis teha. Eelmine nädal alustasin, aga siis olin nii väsinud matkamisest, et lõpuks jäi ikkagi pooleli. Hoiatan ette ka, et postitus tuli sellise pika vahe tõttu natukene pikem ka. Kõik pildid ei ole minu tehtud. Osad pildid on Laura tehtud ja osad Evelini.
Esimese nädalavahetuse veetsin ma kodus puhates ja lõõgastudes, samaaeg lehitsedes Craigslisti ja kirju saates. Anette ja Kairi käisid ka läbi ning lasid ka ennast vahelduseks vabaks, kuna olid päev otsa enda naabruskonnas ringi käinud ja tööd otsinud. Ning pühapäeval kui toakaaslane(Lupita) tagasi jõudis Mehhikost, siis läksime temaga The Old Spaghetti Factorysse sööma. Ülihea toit ning mulle meeldib see stiil, et prae juurde käib automaatselt salat või supp ja magustoit(jäätis). Lisaks on igas restoranis see komme, et veeklaas on alati täidetud.
Uuel nädala esmaspäeval sain ka teiste tüdrukutega kokku. Läksime sushit sööma ning meiega liitus sinna ka üks läti tüdrukutest. Läti tüdrukud andsid alla ning üks neist sõitis koju tagasi juba. Pärast sushit läksime Balboa parki veini jooma. Mõnus chill oli, iga natukese aja tagant ei saanud midagi rääkida, kuna lennuk sõitis jälle pea kohalt üle ning lõpetasime oma istumise sellepärast, et meie ümber hakkasid juba kastjad tööle ning kartsime, et peagi ilmub üks meie keskelt välja. Muidugi vein sai ka otsa 😉
Kolmapäeval saime uue tüdrukuga tuttavaks, kellega suundusime kohe randa, kus teised eestlased ootasid. Kuna ma olin ainuke kesklinnas veel, siis näitasin uuele tüdrukule kohe sõidusüsteemid ära. Evelin oli muidugi nii tark, et võttis juba enne randa minekut paar tundi päikest ja päikesekreemi pani peale pärast ära põlemist. Peale väikest päevitamist rannas käisime poes õllede järgi ja otsisime varjulise koha ranna lähedale. Selleks osutus pingitagune. Peaks vist mainima, et mulle hakkas õlu meeldima isegi. Ehk asi on kliimas?!
Lõpuks liikusime In’n’out burgeri poole, kus pidid parimad burgerid olema. Ma isiklikult ei ütleks, et parim, mis saanud, aga ega midagi paha ka ei olnud. Päris hea oli. Selles burgerikohas pakutakse muide ainult kolm kuni neli erinevat burgerit üldse. Randa tagasi minnes saime Evelini hostiga kokku, kellega suundusime baari. Sain tänu teise tüdruku passile sisse. Teised said pärast niisama sisse. Jõime õlut ning tutvusime siis hostiga, kes on täiega palju ringi reisinud ja põhimõtteliselt igal pool Euroopas, muidugi välja arvatud Eesti. 
Eesti tüdrukud
Neljapäeval käisin lõpuks SSN kontroris ära, kus taotlesin endale numbri ja kaardi, millega on mul siis õigus siin töötada. Pärast seda läksime Eveliniga nachosid sööma, kuna tal oli kõht meeletult tühi.
Laupäeval läksime matkama koos Laura, Lupita, tagumise naabri ja tema tütrega. Start oli hommikul vara, jõudsime umbes pool seitse sinna. Kuigi oleks pidanud isegi tsipa varem jõudma, kuna läks liiga palavaks kätte ära ikkagi. Matkasime siis Woodsoni mäes, mille raja tipus on kuulus “kartulikrõpsu kivi”. Kogu teekond oli natukene üle 11 kilomeetrit ning võttis aega üle kolme tunni (sisse arvestatud kivil puhkamine ja pildistamine) ning kogu tõus oli umbes 800 m kõrgusele(ma ei ole 100% kindel selles). Kuna ma ei olnud jooksmas paar nädalat käinud, siis oli ikka päris raske mäetippu saada. Lisaks õhku jäi järjest vähemaks. Üles me läksime mingi kaks tundi ja alla tulime tunniga kui sedagi. Lähen kindlasti veel sinna. Pealegi, see on peaaegu nädala trenni eest juba. Minu tagumik valutas sellest vähemalt nädala. 
Vaade ülevalt kivi juurest
Potato Chip Rock
Poway järv
Uuel esmaspäeval oli meil tüdrukutega plaan siis oma jaanipäeva tähistada. Selleks liikusime randa, aga kuna sinna sõitmine võtab meeletult palju aega ja meil läks kesklinnas ka veel aega, siis jõudsime sinna alles kell üheksa. Meie grillimine ebaõnnestus sajaga ning saime liha tänu sellele, et Silja surfikutist sõber aitas meil selle vähemalt kuidagigi tööle saada. Sellist jaanipäeva tunnet ei tulnud, aga omamoodi lahe üritus oli ikkagi. Kuigi meeleult külm oli tuule käes istuda ning järgmiseks päevaks tõmbas kurgu ka imelikuks ära sellepärast. 
Ocean Beachil
Ülejäänud töönädala võtsin rahulikult, kuna vaikselt tuli siuke masendus peale, et tööd ei ole leidnud ja mu keha annab ka tunda, et talle jõudis vist kohale, et me oleme pikemat aega täiesti teises kliimas. Seega hommikud veetsin craigslisti seltsis ja poolest päevast läksin kas avaldusi täitma, tööd otsima poodidesse või siis vähemalt niisamagi jalutama. Kolmapäeval käisin ka Ocean Beachi Farmers Marketil, kus saab siis kohalike omatoodangut. Kuna kõik on naturaalne, siis muidugi ka kallim värk. Ei olnud eriti suur turg ning tegin ringi peale ja ostsin endale maasikaid ja ühed küpsised prooviks. Maasikad olid ikka täiega head ja parajalt magusad. 

Käisin enda naabruskonnas ringi

Seaport Village
Neljapäeval juhtus ka üks lahe seik, kus ma läksin Seaport Village’i The Fish Market restorani avaldust täitma. nimelt täitsin seal avaldust ning siis tuli mingi vanem mees baarileti tagant minuga rääkima, et kas kandideerin ja vajan soovitust tema poolt. Tahtis lõpuks, et ma koos temaga jooksin ka. Kuna müra ümberringi oli nii suur, siis täitsin lõpuks tema kõrval seda avaldust ning kokk tegi mulle special kokteili, kus polnud alkot, kuna ta ei tohi mulle pakkuda. Aga see oli imehea. Lugu lõppes sellega, et see mees on mingi rikas ning käib suht tihti seal söömas ning lõpuks käskis mul ka midagi tellida. Seega sain tasuta California Roll sushit süüa, mis oli muide ka superhea. Kuna kell hakkas kukkuma ja pidin avalduse ära andma, siis sinna see kahjuks jäigi ning ma ei tea, kas ta lõpuks soovitas mind juhtidele või ei, aga sellised üksikud kihvtid seigad kohalikega teevad päeva kohe palju rõõmsamaks. 
Reedel sain ma motikaga sõita. Mitte küll päris ise, aga lahe oli ikkagi. Lupita tahtis harjutada seda, et kuidas on sõita, kui keegi tal taga istub ning samas ta tahtis ka hullult Oreo küpsiseid. Kui mul oleks load ja sõita oskaks, siis ta annaks mulle sellega sõita ka, kui ta auto tagasi saab. 
Laupäeval toimus Ocean Beachil tänavalaat. See oli põhimõttelist nagu eesti laatki, kuid tundus palju suurem olevat ning seal oli ka viis lava, kus bändid esinesid. Ega ma eriti palju seal ringi ei käinudki ning bändid jäid ka kuulamata, keda olin hommikul otsustanud kuulama minna. Selle asemel läksime me lõpuks hoopis majapeole. See pidu oli reaalselt nagu film. No muidugi pidu hakkas mingi poolest päevast pihta juba, mina ja Evelin jõudsime sinna mingi kell neli ehk. Põhimõtteliselt mitte kellegi nimi mulle meelde ei jäänud, aga kõik olid nii lahedad ja huvitavad inimesed. Muidugi enamus neist olid nagu umbes kolmekümnesed ka. Näiteks majaomanik, kes tundus veelgi vanem, töötab ise keemikuna. Enamus inimesed hakkasid juba ära minema mingi peale kaheksat ning meie eesti tüdrukud olime viimased, kes sealt ära läksid ja see oli suht keskööl. Üks tüüp, Nathan, toimetas meid kõiki Pacificule, kus elavad kolm meie tüdrukut. Saime sinna öömaja, kuna esimesed bussid hakkasid liikuma alles hommikul kell seitse. Lõbutsesime seal veel edasi, kuna meie jaoks oli vara veel magama minna. Eestis ju tavaliselt hakatakse kesköö paiku alles välja minema. Superlahe päev ja õhtu oli! Ning inimesed ümberringi on megalahedad. Igalpool üldse on inimesed nii sõbralikud ja toredad. 

New home, better life

Jess… leidsin endale uue kodu, kus ma siis veedan oma kolm kuud. Superhea leid, bussipeatus põhimõtteliselt maja kõrval, omanik ehk majakaaslane on väga tore naine ning kõige tähtsam – SDG kohta väga odav üür. Lisaks on väga raske leida kohta kolmeks kuuks. 
Üleeile ehk esimene ringikäimise päev oli päris pikk ja päris väsitav. Hommikul sai päris vara linna, kuna mu nüüdseks ex-host pidi mu enne tööle minekut ära viskama. See on ikka väga suur miinus kui asukoht on kesklinnast niivõrd kaugel. Alustasin siis kõigepealt niisama ringi vaatamisega peatänval ning otsisin ka oma mobiilioperaatori kontorit, kuna eelmisel päeval ostetud sim-kaardi internet ei hakanud tööle. Aga ilma GPSita on raske ikka hakkama saada, kui kuhugi jõuda tahan. Käisin ka mõned restoranis sees, et töö kohta küsida. Aga sain hoopis teada, et managerid tulevad alles peale lõunat kohale. Viitsin siis aega niisama pargis jalgu puhates, kuni kaks eesti tüdrukut tööintervjuul said käidud. 
Convention Centerist hommikune vaade
Kui nendega kokku sai, siis läks aeg ikka kohe väga palju kiiremini. Sai väikese piknikulõuna tehtud ning juba suundusimegi randa – Pacificule. Kuna linn on ikka megasuur, siis sinna liikumine võtab juba tunnikese aega. Aga see kant linnast – unistuste koht lihtsalt. Seal olles tundus elu nagu lihtsalt perfektne – rand, ookeanivesi, suured lained, päike, soojus, huvitavad inimesed, kuum liiv. Sinna võiks endale töö muretseda või midagi. Ära ei ütleks sellest. 
Kailt vaade
Koju jõudes oli uni ikka megasuur. Jäin põhimõtteliselt arvutis olles magama juba. Aga hommikul olin ikka poole kuuest üleval.
Teisel päeval viskas ex-host mu Pacificule. Hommikul oli seal ikka sama mõnus. Muidugi tuul on siin suhteliselt jahe ning hommikul ei olnud päike eriti soe veel, siis sooja saamiseks kõndisin ma niisama ringi. Leidsin ühe ilusa koha lahe ääres, kus olid toolid kõigile kasutamiseks. Seega peesitasin mõnuga kaks tundi lihtsalt seal ning otsisin samal ajal craigslistist kortereid ja üürikohti. Poole päeva pealt sain juba teada, et saan õhtul ühte kohta vaatama minna ning selles kohas ma nüüd elangi. 
Muidu veetsime päeva tüdrukutega Mission Valleys shoppamas käies, Pacificul enamasti jalutades ning õhtu poole jalutasime niisama downtownis, kuna kuhugi oli kogu energia kadunud ning keegi meist ei viitsinud tööd otsida sel hetkel.
Õhtul peale uued elukoha vaatamist, sai ikka megakaua ex-hosti oodatud. Tüüp helistas pool tundi peale kokku lepitud aega, et jõuab poole tunni pärast. Kui päike on läinud, siis ei ole tuule käes just kõige soojem seista ja oodata. Seega jalutasin tsipa Convetion Centeri treppidel ja vaateplatvormidel. Öösel on see linn ikka megailus.
Muide, neil treppidel tehakse palju trenni. Õhtuti käiakse siin muudkui üles ja alla jooksmas.
Tänaseks olen ka lõpuks ka ajavahe jamast üle saanud. Lõpuks ei ärganud enne kuute üles ning äratuskella helina peale oli ikka veel uni. Peale palju jamamist ja väikest hiljaks jäämist, jõudsin ka lõpuks oma uude koju ning juba olen siin ka päris üksi, kuna Lupita läks nädalavahetuseks Mehhikosse. 
Lõpuks ma tunnen, et SDGsse tulek oli ikka hea mõte. Ma ei sõltu siin kellestki teisest peale iseenda ning vahelduseks on see väga hea tunne. Kuigi igatsen enda Kallit ning neis ilusates kohtades käies mõtlen, et võiks kahekesi seda ilu nautida, aga samas tean, et kord tuleb ka see päev. 

San Diego kohta võin veel nii palju öelda, et inimesed on siin väga sõbralikud ning tihti tulevad niisama juttu rääkima. Eriti sõbralikud ollakse asutustes, kuna konkurente on tohutult palju, siis ei saa keegi endale lubada ebasõbralikkust. Lisaks olen märganud ka seda, et siin linnas ei ole ülekaalulisus niivõrd suur probleem. Siiamaani olen näinud tuhandetes rohkem jooksjaid ja spordi tegijaid kui meeletult suuri inimesi.
Nüüd aga soovige edu, et ma töö endale leiaks. Peakski hakkama nüüd sellega intensiivemalt tegutsema. Peaks ka poes käima, et süüa midagi siia osta. Lupita rääkis väiksest poest siin lähedal, kust pidi värkeid tortillasid saama. Peaks proovima minema. Bye-Bye!

Tere tulemast USAsse!


Nii..Hetkel olen siis oma hetke hostija juures. Kõik tundub päris lahe, aga alustame algusest.

Vahepealsed mõned nädalad on väga kiiresti läinud. Enamus ajast kulus eksamitele ja reisi peale mõtlemisele.
Lahkusmispidu läks päris hästi. Tore oli, sai eksamite vahepeal ennast lõdvaks lasta. Eksamid sooritasin enam-vähem hästi, nagu ikka ;). Kui eksamid läbi said, siis läks kõige kiiremaks üldse. Tegevusi palju – asjad pakkida, maale sõita, mõned üritused attendida ning alles laeva peal stockholmi poole sõites sai asju rahulikult võtta.
Kohvri pakkimine oli eriti keeruline, kuna mul oli kavas võtta kaasa ainult käsipagas. Seega pidin hoolikalt läbi mõtlema, mida kaasa võtta.  Aga mida vähem asju, seda lihtsam reisida jällegist.
Vahepealsetest üritustest paar sõna siis. Reedel käisin Aseris orkestri sünnipäeva kontserdil, see on igaaastane üritus mul juba. Päeva aeg proovisime suitsuliha teha enda vana suitsuahjuga. Superhea tuli välja. Laupäeval sai käidud Tallinnas grillimas (k.a ennast). Alati on tore ennast enne suurt päikeseperioodi ära põletada. Õhtul käisin ka sünnipäeval, et veel mõned viimased tuttavad ära näha enne lendu. 
Pühapäeval oli mineks siis juba laeva peale ning kolme kuu trip saigi alata. Kajut oli niivõrd hea, et akanst oli täiega ilus vaade merele, mida ei saanud lihtsalt pildistamata jätta.




Esmaspäeval siis seiklesime sadamast lennujaama. Peaks mainima vist, et sõitsin ka esimest korda metrooga lõpuks. Pole siiani olnud võimalust. Lennujaam on ikka megasuur siin. Check-inis tuli muidugi kohe välja, mida ma reisimata inimeni veel ei teadnud, et piirangud on päris ranged siin. Niisiiis enamus mu pudelid läksid koju tagasi. Aga pole hullu. Saan kiiresti uued osta siis. See on üks käsipagasiga reisimise miinuseid. Oleks nende asjade peale enne tulnud, siis oleks saanud oma pudelid väiksemaks teha. Liiga palju asju oli lihtsalt, millest mõelda. Aga järgmine kord olen siis targem juba.

Kui kalliga sai hüvasti jäetud ning check-inist ka läbi, siis sellest hetkest pidin üksi hakkama saama. Minu gate oli muidugi kõige kaugemas otsas, aga sellega sai vähemalt terve lennujaama läbi käidud ja nähtud. Seal hakkas põhimõtteliselt ootamise protsess. Esimest ja teisest sai kiiresti läbi ning kui lõpuks viimast väravat ootasin, siis see aeg läks küll pikalt. Lisaks mu lennu väljasõidu aeg lükati ka 30 minutit edasi. Lennukis sain õnneks normaalse koha, pole läheduses nutvaid lapsi ega muid häirivaid sulelisi. Esimene lennukisõit ei olnud ka eriti jube. Kujutasin hullemat ette. Lennuk ise oli täiega mugav. Seal oli võimalik filme või seriaale vaadata ning muusikat kuulata. 

Lennukist välja jõudes tuli veel üks suur ootamine. Ligi tund aega seisin järjekorras piirivalves. Lisaks olin kogemata oma saabumis kellaaja hostile valesti öelnud. nende 24-tunni ja am/pm süsteemidega läks kogemata tsipa valesti. Õnneks sai läbi wifi veel ühendust kui järjekorras oli ning ta ootas mu ilusti ära. LA lennujaam oli veel suurem kui stockholm-arlanda. Meeletu lihtsalt.
Kui hostiga kokku sain, siis oli lõpuks suur kergendus, et vähemalt saan kuhugi edasi ja ei teki probleeme enam vahelduseks. Sai lõpuks siis San Diego poole sõitma hakatud. Tee peale pidi jääma üks toidupood, kust siis ta tahtais läbi käia. Kuna hosti telefoni aku oli tühjaks saanud, siis auto gps juhendas meid tsipa valesse kohta ning ekslesime natukene ringi. Lõpuks hakkas tundma andma ka tühi kõht, polnud eriti midagi söönudki. Kui lõpuks mõned amosud süüa sai, läks olemine ka paremaks. San Diegosse jõudsime umbes kell üheksa. Huvitav on see, et kell kaheksa hakkab pimedaks minema ning pool üheksa on juba pime.
“Kodus” oli uni juba täiega võimust võtmas. Natukene süüa ja juba proovisingi magama minna. Mu voodi on supernunnu:
Arvasin, et magan täiega kaua, kuna eesti kella järgi läksin hommikul kell kaheksa magama. Aga olin hommikul kell kuus üleval. Seega magasin ainult 8 tundi. Nüüd on mul terve päev põhimõtteliselt aega siin laiselda ja netist tööd ja elukohta otsida. Mu host on terve päeva tööl. Kahjuks ei saa ma ka välja jalutama minna, kuna siin on selline väga turvaline naabruskond, kuhu võõraid ei lasta. Ning eile õhtul ei õnnestunud mu hostil mind külalisena registreerida. Seega naudin natukene puhkust.


Viimased pildid on aknast tehtud. Aga põhimõtteliselt samasuguses majas ma elan ka. Siin on kõik suht sellised. Ning linnud on Hamidi(host) omad. Teevad parajat kära.
Hetkel siis rohkem polegi. Huvitav fakt on see, et San Diego on autode linn ning ühistransport pidavat kehva olema, kuna kõik sõidavad autoga. Tavalisel elanikul on kaks autot – üks töö oma ja teine ringi sõitmiseks.
Peatse kirjutamiseni 😉